28. Reisipäev

28. Reisipäev – N 9.03 – Australiaga hüvasti

 

Viimane päev Austraaliat algab harjumuspärasel ajal ärkamisega – kell 7 on selline normaalse inimese aeg. Mina jõuan veel enne hommikusööki internetti, pererahvas ärkab umbes samal ajal ja see on ka ajaplaani osas kõige sobivam.

 

Ahjah – eilne õhtusöök oli jälle hästi mõnus ja hoopis teistmoodi. Käisime siinse linnaosa keskuses, kus nii Sue pood, kui kõik muud vajalikud asjad käe-jala juures. Seal nende lokaalses pubis või söögikohas. Huvitav, kas „lokaal” söögikoha tähenduses ongi lokaalne ehk kohalik?

 

Söögi tegime seal kõrtsis ise. Meile anti lihatükid kätte, küsiti kas tahame kondiga või ilma ja kas well done või meedium. Kuigi selle viimase küsimusega ei olnud kellelgi midagi peale hakata – küpsetama pidime need lihatükid ise.

 

Söögiruumis oli mõnus suur grillimiskoht ja vastavalt etteantud juhtnöörile (Mihkel ja Sue on head õpetajad) tegime endile ise just nii meediumid ja vell-donnid, kui ise tahtsime. Sain teada, et oluline on kogu aeg vasakus käes veiniklaasi hoida – vasak käsi ju muidu kasutult tühi. Ja grillimise juurde õppisin päris mitu uut nippi. Hea hiljem kodus proovida.

 

Peale sööki, mille saateks nelja peale kaks pudelit veini ja alla meestele õlu, sõitsime koju tagasi. Mõtlesin, et oi on siin alles lubatud promilli norm suur, aga ju mehed ise teavad, mis kuskil lubatud või ei. Igatahes koju saime ilusti ja enne magamaminekut jõime veel šhotlast.

 

Aga jahh hommik juba – tänane plaan on poole päeva kohta tihe – koaalapark, Sue pood, lõuna, Mihkli ema-isa ja lennukile. Nii et mahub palju ühte päeva küll.

 

Koaalapark oli huvitav. Natuke lagunenum ja räpakam, kui loomaaedadelt tavalislet ootad, loomad ja linnud traataias – mulle natuke meenutas vana Tallinna loomaaeda (seda, mis selle koha peal, kus praegu lasnamäe kanali algus). Aga tundub, et loomadel on siin ikkagi mõnus ja inimestel jalutada samuti – suured puud ja nende all jahe. Tänaseks ennustatud 35 kraadi ei tundugi siin jube.

 

Mõned „tavalisemad” loomad vaatame möödaminnes ja papagoidel laseme endilt inimese keeles küpsist nuruda. Aga õigeks ajaks läheme koaalade juurde. Siin pargis on nimelt kindlad ja teadaolevad ajad ja tavad ja tegelikult selline mõnus-kodune loomade lähedane vaatamisvõimalus. Känguru aedikutesse saab sisse astuda – tuleb ainult värav enda taga sulgeda. Seda viimast reeglit rikuvad jaapani turistid tuima järjekindlusega, sellest hoolimata ei lähe kängurud kuhugi. Nad teavad, mis on nende töö – olla sügatud ja silitatud ja pildistatud.

 

Koaalade juures õige aeg tähendab seda, et üks tegelane tõstetakse oma puu otsast alla, pannakse aia peale ja lubatakse teda silitada, hellitada ja oma seltsis pildistada. Kohal on kaks gruppi jaapanlasi – üks vaatab ja pildistab, teisel palutakse oodata niikaua kui esimene on läinud ja meie kolmekesi oma jao kätte saanud.

 

Koaalad istuvad puude otsas – appi, terava oksa otsas istuda on ju valus, aga neil pidi olema miski kont selle jaoks – ja nosivad neile toodud värskeid eukalüptilehti. Koaalade mure ja rõõm pidi olema just selles eukalüptis. See eukalüptiõli, mida nad lehtedest saavad, on tugev uimasti ja kõik koaalad on kogu aeg korraliku laksu all. See pidi ka olema põhjus, miks neid palju hukka saab.

 

Jätame koaalad natukeseks laksu alla ja jaapani turiste lõbustama, pärast pidi siin vabam olema (mõtlen, kui palju on neid asju, mida me ilma Mihklita ei leiaks ega teaks arvestada). Läheme kõhvitseme kängurusid ja vaatame lambaid. Lambaid! Küsid sa? Jahh – meile demotakse korralikku lambapügamist. Me oleks seda Uuel Meremaal mõneski farmis võinud raha eest vaatamas käia, nüüd siis Austraalias näeme. Pügamiseks kasutatakse väga ökonoomseid ja kindlaid võtteid ning möödunud sajandil välja mõeldud pügamismasinat. Tavalise lamba peale läheb proffil minut, meriino peale ehk umbes 3. Meie esineja selle aja sisse ei mahu, kuna poole pügamise peal tuleb lubada inimestel endiga koos poolpügatud lambast pilti teha.

 

Peale pügamist näidatakse bumerangiloopimist. Ehee – selle harrastuse saan hütil küll proovida võtta, aga ühte lambakoera oleks vaja – valestilennanud bumerange tagasi tooma. Igatahes siinne lambakoer tunneb bumerangide tagasitoomisest siirast mõnu. Veel siiramat aga lambakarja kokkuajamisest ja jalutamisest. See on kohutav, kui palju üks lambakoer joosta jõuab. Hollandis nägin kolme koera meetodil lammaste juhtimist, siin on aga ühel kogu aeg keel vestil ja nägu õnnelik.

 

Niih – peale koaalaparki Sue juurde poodi. Sue äri on igasuguse pidukraami müümine, üürimine, tellimine-korraldamine. Päris asjalik – kui mööbli ostavad inimesed ära ja vahetavad harva, siis pidukraami läheb neil kogu aeg vaja. Kõikvõimalikud õhupallid, muu nänn ja asjalikum kraam – nõud, lauad toolid – pood oli just nii rikkalik nagu vaja.

 

Peale poodi koju, asjad kokku, kohvrid autosse ja lõunat sööma. Lõunasöögiks on Sue soovitanud kohaliku hiinalinnakese keskse söögikoha. Väga hea ja huvitav soovitus-valik. Istume ja näeme siinsete inimeste askeldusi, poole lõuna peal tuleb meie lauda juttu ajama Sue ja tema kolleegi juuksuripoiss – Mihkelgi näeb oma naise juuksuri lõpuks ära. Enne sööki vaatame siinseid poode – millline valik on kalapoes, silma teeb kirjuks. Ja kõik värske, värske, värske. Meie valitud söögikohas tehakse kõik toidud siis kui need tellitakse – värskelt. See on suurim ja väga oluline erinevus meie hiinakatest. Kevadrulllid on väga head ja minu valitud supp väga hea valik. Kõhud pungil täis jalutame veel natuke linnavahel enne kui viimane siinne külaskäik ette võtta.

 

Mihkli ema ja isa elavad parasjagu meie tee ääres lennujaama. Väga armsad ja südamlikud eestiaegsed inimesed. Kohe tunda, noo jutust kui olemisest, et inimeste elu on elatud siin, aga süda ja igatsus ikka kodu, Eestimaa, oma rahva ja sellesaatuse juures. See külaskäik oli väga õige, vajalik ja imetore lõpetus meie maakera kuklapoole reisile. Siit ju liigume juba üle ekvaatori tagasi kodu poole – kaks-kolm peatust ja kodus.

 

Avastan ennast mõttelt, vaadates neid kahte toredat inimest ja mõeldes kõigile rahvastele ja inimestele, keda teel näinud oleme. Kõik me oleme sipelgad ühel suurel pallil – maakeral. Need kes ainult sõeluvad ringi, jäävadki sipelgateks. Aga need, kellel on kindel koht, kus on juured tugevalt maa sees, võivad seda maakera enda omaks pidada.

 

Liigutav külaliskäik otsas – tean, et siin on maja, kuhu võin alati tagasi tulla ja sisse astuda ja juttu ajada – edasi lennujaama poole. Hüvasti Mihkliga, tervitused vastastikku peredele siin ja seal pool ja olemegi tagasi turistid lennujaama saginas. Meie lend peab plaaniliselt minema 19:45 aga on hilinenud. Praegu on 21:30 ja me alles ootame lennukile asumist. Seega Bangkokis oleme alles kuskil sealses hommikus – 9 tundi „loksumist” ootab tänase öö asemel.

 

Koht: Sydney lennujaam

Aeg: 9. märtsi õhtu, kodus alles keskpäev  

This entry was posted in Travel. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s