23. Reisipäev

23. Reisipäev – L 4.03 – Katel podiseb edasi, mahajäetud kääbikukülas

 

Hommik algab mõnusasti. Nii mõnusas motellis ei saagi muud moodi hommik alata. Hommikusöögijärgse mõnusa olemise aga lõpetan resoluutselt. Saan nimelt info, et Wai-O-Tapu geiser pidi igal hommikul kell 10:15 purskama, ja et seda peab minema vaatama, kell on kohe pool kümme, nii et jõuame – sõita mingi 30-40 km lõuna suunas. Minema ja kohe!

 

Jõuamegi. Kohapeal peab pileti ostma ja siis „etendusekohale” minema. Oleme paigas 10:13. Ma ise mõtlen, et neil on ikka vedanud, et sellise täpsusega geiser neil võtta on, mis igal hommikul 10:15 pursata teab ja et kas ta ikka suveajast-talveajast kahh teab ja et kas siin selline asi olemas on üldse. Kohapeal aga laheneb saladus hõlpsasti. Geiser purskab loomulikust 2-72 tunnise perioodiga. Aga et me ei peaks 3 päeva siin ootama (lennuk läheb ju kahh juba varsti), siis aidatakse geisrit pisut tagant. Nimelt pistab kohalik asjamees umbes veerand üheteistkümne ajal looduslikku seebitaolist asja geisri avast sisse ja see kiirendab mingeid protsesse ning kutsub esile purske. Purse ise on aga aus ja vaatamist vääriv – publik kastetakse külma veega mõnusasti üle.

 

Geisrietendusele järgneb jalutuskäik „termiliste imede maal” (termal wonderland). See tundub lõputu imede jalutuskäik. Neid erinevaid värve ja moodustisi ja kõikvõimalikke mullitajaid, puhujaid, puskajaid jne ei jõua üles lugeda. Väävlilõhn käib kogu aeg üle pea aga põnev, müstiline ja imetlusväärne. Ei hakka pikemalt kirjeldama – pead ikka ise tulema vaatama.

 

Tagasi Roturoasse ja et vältida eelmiste päevade üllatusi – väike lõuna, mille käigus otsustame, et läheme Matimatisse (õige nimi Matamata) kääbikuid vaatama ja ööseks sõidame Katikatisse. Matamatas on koht, kus filmiti kääbikute küla ja seda on võimlaik vaadata. Kohanimedega on siin üldse naljakas – lonely planet annab mata-algusega kaks kohanime – Matamata ja Matakohe. Meie Tapatapa võiks siinse Matamataga sõprussidemed luua. Lisaks oleme teel näinud muidugi põnevaid kohanimesid nagu Kohatu, Kuku jne jne jne. Kohanimed on siin põnevad.

 

Maanteel liikumine on sujuv ja hästi organiseeritud. Maanteel liiklemiseks on piirkiirus 100 km/h. Igas kurvis, kus see vajalik, on selle kurvi soovitatav piirkiirus väljas. Piirangust peetakse ilusti kinni. Aegajalt on teel möödasõidurada (passing line) või siis aglase sõiduki laht (slow wehicle bay). Nii ei hoia keegi kedagi kinni ja nii et tõmble keegi mööduda kogu aeg (nagu see oli Sri Lankal). Vasakpoolse sõiduga olen juba mõnusasti harjunud – pisut kardan kodust tagasiharjumist. Senine kogemus näitab, et tagasiõppimine on karmim. Huvitav miks on maailmas kaks erinevat liiklusviisi – vasak ja parempoolne? Samas, kui hakata seda ühtlustama, siis poleks sugugi kindel, et peale jääks parempoolne – vasakpoolset on ju üle maailma vaata et rohkemgi. Imelik – on asju, mida me euro-ameerika keskselt üldse ei oska arvata.

 

Maanteel liiklemist värskendavad suured hoiatussildid. Mõned näited nendest:

  • jäta eneskindlus, võida elu
  • 100 ei ole sihmärk
  • Sinu taga sõidab kahtlane juht
  • DRINK and DrIvE (need r ja v on hästi pisikesed)

 

Loetelu ei ole sugugi ammendav. Sedalaadi shokiteraapiat, siin harrastatakse ja kui ma Sri Lankal imestasin, et pole autoavariisid ja nägin kahte. Siin tundub, et on neid väga vähe. Loodame, et ei näe ühtegi.

 

Matamatas leiame koha, kust viiakse Kääbikuurgu vaatama ja võtame Hobbiton Touri. Oleks võinud võtmata jätta – väga nukker on. Või nojahh – kui oleks võtmata jätnud, siis oleks kahetsenud. Alguses viiakse meid bussiga ja siis jalutame Koht kuhu viiakse meid on kellegi Aleksandri farm. Jutu Aleksandrist ja tema farmist ja sellest kuidas ja mida siin filmimise ajal tehti jamillised lepingud sõlmiti, lasen kõrvust mööda.

 

Jõuame kääbikukülla ja avaneb väga nukker pilt. Tegemist oleks nagu mahajäetud kääbikukülaga. Siin on elanud kääbikud, siin on nende majad, kodud, uksed ja aknad. Siin on nende pidupuu ja piduplats. Aga kõik on maha jäetud. Uksed aknad laudadega või võrguga kinni (tegelikkuses pole enamiku nende taga midagi olnudki). Ainus maja, kuhu saab sisse astuda, on Bilbo ja Frodo Bagginsi maja. Seest tühi, midagi siin ei ole. Hinge matab äng ja nukrus. Kurb on vaadata mahajäeud kääbiklat. Kõik korraga ju ei ole Suurele Seiklusele läinud. Neid lihtsalt ei ole enam… Prr – ajan endalt nukrad mõtted, ei tohi lasta nukrusel viimaseid tunde Uuest Meremaast ära röövida. Aga kummaline tunne jääb ja ei kao pikka aega. Vaatan tagasiteel mõnusaid lammastest puhtaks teritud rohelisi künkaid ja orge – tegelikult imeilus maa. Kahju seda siia jätta – kaks nädalat on küllalt, et seda maad armastama hakata ja häbemata vähe, et seda tundma õppida.

 

Edasi sõiame juba hämarduvas maastikus – oluline on pihta saada Works roadile enne katikatit. Loeme küll kõiki roadide nimesid, aga ikka suudame oma teeotsa maha magada ja peame Katikatist tagasi pöörama. Lõpuks oleme siiski miskis märkideta metsataguses tares, kus õuel kahe magamistoaga ja köögiga lihtne majake. Kõrvaltoas sakslased – õde-venda, kes siin tööl ja nende sõber, kes siin puhkusel. Majakes on väike, väljas on külm, mina olen väsinud ja kohe peale õhtusööki poen põhku (selle jutu kirjutan alles päevase hilinemisega)

 

Koht: Katikati, Kingfisher Backpacker

37,63616S

175,95038E

32m

14 kraadi (kell 8:30 hommikul õues ja sees kahh)

This entry was posted in Travel. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s