22. reisipäev

22. Reisipäev – R 3.03 – Podisevas katlas ja Maoori õhtu

 

Reede hommikul ärkasime hilja – kell 8. Oli siis süüks internet, mis võttis pikalt õhtust või mis iganes, aga üles saime hilja ja minema kahh. Esimene kord, kui me nii hilja liikuma saime, peaaegu jäime väljabookimisele jalgu. Ei ahjah – Te Anaust saime kahh kell 10 alles minema.

 

Natuke maad tagasisõitu vulkaanide poole plaaniga käia veel koopaid ja siis ühte kraatrijärve vaatamas. Ilm ebameeldivat vihmane sõidame me ühst teeotsast mööda, mida kuidagi üles ei leia – ok jätame koopad teiseks korraks, neid tuleb veel. Selle asemel vaatame suurt lambakarja, mida mööa autoteed karjamaalt teisele viiakse. Niisama tulevad ja muudkui vaatavad mulle otsa. Taga üks traktor ja see neljarattaline pisikene millega meil metsavahel lõbusõitu tehakse, siin on nad asjalikud ja vajalikud tööriistad suurtel karjamaadel liikumiseks. Karjatüdruk ei märkagi et ta on vastasvööndis ja et lambad lõppevad, sõidab meile peaaegu otsa. Põnev hommikune kogemus.

 

Rotopounamu kraatrijärve juurde jõudmise ajaks on vihm üle, ilm ilus ja teeotsale saame kahh ilusti pihta. Hakatuseks 80 meetrit radapidi järsku kraatrinõlva pidi üles ja siis 40 meetrit alla. Kui ei teaks, et tegu kraatriga, siis arvaks lihtsalt et künklik metsaalune Esmene 80 meetrit on igatahes nii järsult vaja tõusta, et võtab hingeldama. Metsaalune on imeilus ja hästi vana. Mõned vanad puud on maha langenud ja siis niisama seisma jäetud, kahjuks pole rõngaid näha nii et vanust hinnata ei oska ja ei proovigi. Varemgi nähtud sõnajalapuud on äärmiselt kõrged, 6-10 meetrit. Põnev ja müstiline.

 

Järve ääres ootab meid kolm kohalikku pardikest, kaugemal krkjates on binokilga näha ka teisi linde. Nende jaoks on see tavaline ja kodune järv ja meie tavalised igaäevased turistid – lahkudes saadab meid asjalik ja hindav prääksumine. Järv ise on enamvähem ümmargune, igast küljest kaitstud valliga (kraater). Järve pind on 708m kõrgusel, valli hari, kust me üle tulime 748m kõrgusel ja auto jätsime 668m peale. Nii et ärv ise on 40m üle „teepinna”. Kahju et on jahe ja mina alles unine, jätan selles järvekeses ujumise proovimata.

 

Edasi läheb sõit Taupo järve suunas. Turangi poole pöörates hakkab auto äkki imelikku häält tegema, miski koliseb auto all. Uurin ja puurin, loksutan autot edasi tagasi – mõistatus. Igaks juhuks helistan autorendi numbrile, nemad soovitavad sõita esimesse töökotta ja üle vaadata, milles asi. Piisab kui näidata autorendi märki ja arve läheb neile. Asungi sõitma edasi – ja kolin kadunud. Ju oli kivikene kuhugi sattunud ja see nüüd kadunud. Igatahes tean, kuidas edaspidi toimida, kui miski jama.

 

Taupo on suur, rahvast täis, kommertsialiseerunud ja üldse mitte nii armas. Infopunkti tüdruk kaotab kohe meie vastu huvi, kui jalgsiradasid uurime. Isegi jalgsiradade brožüüri ei taipa meile pakkuda. Esimene kord, kui tunda antakse, et oleme „ahh jälle ühed turistid”. Läheme siis omal käel ja vaatame kahte võrratut ja imelist maastikku. Kuumaastikku (Craters of the Moon) ja Huka koske.

 

Tegemist on siinse termilise aktiivsuse alaga, kus tunned ja saad näha, et maa sisemus ei ole sugugi nii kaugel, kui võiks arvata. Kuna Uus Meremaa on kahe mandrilava piiril üles kurutatud maanurk, siis on siin nii seismiliselt, vulkaaniliselt kui ka termiliselt väga aktiivne ala. Magma on maale suht lähedal ja kuumutab maaluseid veereservuaare kuni keemiseni.Kus maapind hõredam, tungib veeaur ja vesi mööda seda tasakesi pinnale ja puhub igasugustest aukudest ja urgudest välja, kujundades omamoodi ülekuumutatud maastiku. Mudasemates ja savisemates kohtades moodustam selliseid kuuma muda-savi mullitavaid silmasid. Kus aga maapind tihe ja mõni üksik auk kivi sisse juhtunud tekkima, purskub suure jõuga geisritena välja moodustades võrratuid vaatepilte.

 

Kuukraatrites näeme erinevaid urge auke ja mudalompe, kust siis aur välja pressib ja katab seda ala. Ümberringi on väävlilõhna, kui aurupilveke sinu poole tuled, tunned sooja ja kummalist hingust. Augu serva käega katsudes on maa selgelt soe. Mõnest august tuleb auru raulikult, mõnest suure visinaga. Ei usuks, kui oma silmaga ei näeks. Jalutades kästakse olla rajal (siin seal seda reeglit küll rikutakse) – maapinna sisse võib iga hetk vajuda uus ja ootamatu auk. Administratsioon ei vastuta võimalike vigastuste ega põletuste eest. Rajal jalutavad aga inimesed – turistid ja kohalikud inimesed, perekonnad väikeste lastega ja naudivad looduse vaatemängu. Raja kaugemas osas on keev ja mulisev „savipott” või „mudapott”. Augu servalt vaadates näed all möllavat loodust. Mullitav augupõhi, savi-muda sisse tekkinud ja tekkivad augud – üks tekib meie oma silma all. Põnev, müstiline ja pisut hirmus kahh.

 

Kuukraatitest lahkume hoopis teise maailma. Üle tee on Waikato jõgi, võimas ja vaatemänguline. Sellelt jõelt nopib Uus-Meremaa 15% oma hüdroenergiast. Aga siin Taupo all on näha maaliline sinivalge kaskaad ja võrratu kosk, Kuka kosk (Huka falls). Jõgi on pressitud kahe kalju vahele, kitsasse kanalisse, kus on siis vee jõud ja metsikus võrratus ilus näha nagu peopesal. Ühe nurga alt koske pildistades märkan, et kose kohal on virsikupuu, viljad küljes – kes tahaks neid sealt noppida?

 

Vaatamised vaadatud avastame kohkumisega, et kell on juba 3-4 saamas ja me pole veel midagi söönud peale hommiku. Ja oo õudust – kõik söögikohad ju pannakse kinni selleks ajaks juba. Õnneks on natuke omal söögikraami autos aga süüa tahaks ikak kahh. Sõidame Rotorua suunas ja mõtleme kahest asjast – öömajast, mis siinkandis raske leida, kuna kõik üleboogitud ja söögist, mida sel kellaajal raske leida. Nagu imeväel pistab nende mõtete vahele ennast üks Maoori park või küla (neid reklaamitakse siinkandis mitmeid), mille falierilt on lugeda, et õhtune etendus algab kell 6 aga vajab ette kohtade kinni panemist. See jääb meile teepeale!

 

Teeääres aga on imeline naljakas künkaline maastik. Ilusad ümmargused rohelised künkamüksud. Täpselt selline pilt nagu kääbikute külas. Usu – selline maastik ja koht on tõesti olemas, siin, ja seda on üllatavalt palju ja mitmekesisena. Unub nälg ja ees ootav tundmatu öö – muudkui naudi, naudi, naudi.

 

Mai Ora – nii on park-küla nimi – on otse meie Rotoruasse sissesõidu teel. Maris jääb autosse moosisaiu tegema ja mina lähen uurima, kas pääseb siia õhtut veetma. Pääseb ja kuidas veel pääseb. Guided tour algab kohe 5 minuti pärast ja tunni pärast on kultuuriprogramm ja õhtusöök. Just see mida ma igatsesin.

 

Haaran moosisaia käigult suhu ja läheme maoori kultuuri avastama. Niivõrd kuivõrd selles vabaõhumuuseumi laadi keskkonnas kultuuri avastamisest rääkida saab. Aga midagi ikka. Tore ja sõbralik vanem keskealine maooritar korjab oma lapsukesed kokku ja asub oma tutvustustööd tegema. Küla sildil selle nime väljalugemine on kõigile raske eksam, aga saame sellega hakkama – Whakarewarewatangaoteopetauaawah… nii palju mahtus pildile, meelde küll ei jäänud. Edasi puunkerduse töökoda, natuke maju, „toomarongiga” mööda siinset kuumaastikku, kus vaatemängu lõpuks ka üks imetore geiser. Siis kiwimajja, kus me ka paari kiwilindu näeme. Kui seltskond lärmavaid jaapani turiste vähemaks jääb, sisi tulevad kiwilinnud ja näitavad ennast.

 

Kella 6 ajal algab siis kultuuriprogramm ja õhtusöök. Enne instrueeritakse, mida meil teha tuleb. Grupist valitakse Suur Pealik, kes peab siis maooridega tutvust ja sõprust sõlmima. Oi see on kõik nii lõbus ja naljakas, et ma parem jututan seda ise ja oma sõnadega kodus piltide saatel. Laulu ja tantsukava ajalt tunnen ängistust rikkis videokaamera pärast.

 

Õhtusöök on korralik. Kas just maoori toidud, aga hästi saab süüa. Nii mõnusat õhtusööki pole vist peale Malediive olnudki. Oleme seal ameeriklaste, austraallaste, inglaste, prantslaste, sakslaste ja muude „tuntud” rahvaste hulgas omamoodi eksootikum. Sissetulles küsitakse igaühe maad. Õhtusöögi lõpus peab siis iga rahvas kahh ühe oma laulu laulma. Mõtlen tükk aega, mis laul see võiks olla ja laulan (ning pärast tõlgin) neile „Mullu mina muidu karjas käisin…”. Laul läheb täkkesse, hea et mingit saksa ega prantsuse põhjaga laulu ei valinud. Ja kui küsitakse, kus see Eesti umbes on, näitan jalge alla ja seletan, et umbes kuskil sealsuunas. See seletus rahuldab kõiki väga hästi.

 

Peale õhtusööki tunneme ennast mõnusasti. Valgustatud geiser ei taha ennast näidata, huvitav, kas see tuleb ööseks sisse lülitada, siiski natuke lubab ta ennast kaugelt imetleda. Siis visatakse meid õrnalt pargist välja.

 

Nüüd siis öömaja. Oleme mõttes valmis öö ka autos veetme. Kohvi saaks keeta, teed kahh, mis sa hing veel tahad. Aga igaks juhuks vaatame veel linna üle, et kas tõesti kõik kohad on välja müüdud. Kus ongi silt vacancy, on kontor juba kinni. Kell 9 läbi juba. Ja siis ohh imet. On motell, vabu kohti ja saame korraliku mõnusa sviidi. Kaks tuba, kaks telekat, spa (mullivann), omaette köök – mida siis veel. Uni igatahes tuleb hea.

 

Teisele tühjale toale mõeldes (seal on hea telekat vahtida ja hommikul juttu kirjutada) meenub Tommta, kuskil kaugel lõunasaarel. SMSi järgi külmetab ja magab metsa all – pakuks talle selleks ööks sooja toa, aga kahjuks on see võimatu. Ta oma seltskonnaga „suht purjakil” kaugel lõunamaal.

 

Koht: Roturoa, Rose Court Motel

38,15338S

176,25319E

293m

17 kraadi (kütmata toas)

22 kraadi (köetud toas)

This entry was posted in Travel. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s