20. reisipäev

20. reisipäev – K 1.03 – Hüvasti Lõunasaar, Tere Põhjasaar

 

Täna on siis taas pelgalt sõitmise ja autoaknast, laevaaknast ning niisama vaatamise päev. Hommikul vara üles, söönuks ja kella 8 ajal minema. Kaardi järgi on Pictonini vähe maad – umbes 140 km, aga kogemus näitab, et seda ei pruugi 2 tunniga sõita. Ja kogemus ei peta, viimast 40 km sõidan üle tunni. Aga kohe selleni.

 

Motuekast hakkame lihtsalt sõitma. Nelsoni kudu Pictoni suunas. Algus on tee igav ja mittemidagiütlev. Nelsoni ümbruses on isegi liiklusummikus võimalik seista, aga kui Pictoni suunas pöörame ja valime oma arvates lühema, rannaäärse tee, siis alles hakkab hommikune vaatemäng. Tee meenutab mõni päev tagasi arrowtowni juures läbitud mäkketõusu, aga on pikem ja väga lagunenud tee. Algul korra ka kahtleme, et kas on ikka õige tee, aga märgid "piiraud kiirus 100" ja teiste kahtlevate turistide arvamus ühel vaateplatvormil annavad kinnitust – oleme õigel teel. Seal vuravad lisaks meile magamisautod jamuud asjad. Küll on teel 19m pikemate veokitega sõitmine keelatud. Need peavad Blenheimi kaudu "korralikku" teed pidi minema.

 

Maris istub taas kuristiku poolses küljes. Tee on nii kitsas, et kaks autot vaevu mahuvad kõrvu, kurvikohtades tavaliselt nad ei ronigi korraga. Liiklus on samas väga tihe ja kõige hullem, et kuristiku poolses küljes on tee serv ja kõige hullemates kohtades ära vajunud,umbes poole meetri jagu teest on viltu madalamale. Kiirusepiirangud 50, 70 ja 100 sellel teel mõjuad kohatu naljana. Minu liikumiskiirus on alla 40, kohati 15-20. Ja seda teed jagub terveks tunniks.

 

Igatahes soovitan kõigile adrenaliinihulludele. Mõnus!

 

Pictoni jõuame umbes tunnise varuga. Oleme kohal kell 11 (kodustel algab alles nüüd märtsi kuu). Laevale möllimise aeg on 12.15. Väike kohv ja tiir kesklinnas – ilus rannaäärne linnake. Ühe kunstipoe nimi on Longitude 41. Nii et ma polegi ainus, kes kõikvõimlaikele laius- ja pikkuskraadidele tähelepanu pöörab. Pictonis elistame endile ka järgmise hotelli, et olek kindel ja võiks hilja jõuda.

 

Laeva check-in läheb ise ladusalt, sellele aga järgneb tunnike tukkumist kuuma päikese all sadama ootealas. Laev ise on aus parvlaev. 10 tekiga, Saarema ja Hiiumaa praamdele annab silmad ette. Sõitu on ennast umbes 3 tundi, millest ühe ma siiralt maha magan. Norskamise saatel lausa.

 

Magamisega on üldse üks naljakas lugu, kas on see silmadest, heledast päikesest või nendest kurvilistest teedest, aga mul tuleb umbes tunni sõitmise peale pidevalt vastapandamatu unisus – silm vajub kinni, kui ise jõuga lahti ei hoia. Kui selline unisus tuleb (mäedes väga ohtlik asi muide), siis tõmban mõnda peatuskohta, soovitavalt varjus. Lasen tooli selja alla ja magan sügavalt 5-10 minutit. Siis sõidan edasi värskena ja nagu poleks midagi juhtunud. Nüüd siis laeval sai peaaegu tunni (ei siiski vähem).

 

Tee skäärides kahe saare vahel on võrreldes eelmiste päevadega juba tavaline. Jalutan küll nii laevas kui laeva lael, aga suurt midagi ei köida. Nii et istun ja vedelen salongis, kus õnnestus saada mugav tugitoolidega aknaalune.

 

Kõrval on perekond, isa-ema ja umbes 10 aastane poiss, kes pigistab jõuga nuttu välja – teda on pandud koolitöid tegema laevas. Eriti nutuseks kisub lugu, kui teadustatakse lastetekist ja selle lahtiolekust. Aga pole midagi. Koolitöö tuleb teha. Piilun salaja, millega tegu – poiss vaevleb matemaatikaga. Ja appike millised lihtsad ülesanded ja silma järgi 10 aastane poiss. Ja tihub nutta ja vaevleb, ja ema kontrollib ja parandab ja õpetab. Ja isa lesib diivanil ja joob õlut. Täiesti normaalne ja ma loodan et Uue Meremaa perekond. Kui mõni turist nii kaugel maal oma lastsedamoodi  piinaks, siis tuleks ta Eestisse tuua ja siin kinni panna. Meil siin kirjeldati hiljaaegu seaduseandja poolt, mismoodi lapsi piinata ei tohi.

 

Aga kolm tundi sõitu saab otsa ja olemegi Wellingtonis. Põhjasaarel ja kui minu geograafia mind ei peta, siis Uue Meremaa pealinnas, kuhu me aga sisse ei vaevu kiikama. Kohe sadamast saame maanteele nr 1, mis viib meid otse (kui nii võib väljenduda) valitud ööbimiskohta. Kirjade järgi umbes 3 tunniga.

 

Maantee nr 1 valisime teadlikult. Soov on näha rohkem keskplatoo vaatamisväärsusi ja veeta mõni päev mere ääres. Selleks tuleb esimese õhtuga, kui niiehnii midagi tarka teha ei ole, jõuda võimalikult kaugele saare keskossa. Tavalisi turistiteid mööda minnes oleks ring liiga suur. Maanteel tabab meid, Lõunasaarega harjunud vaikseid inimesi šokk. Kui alles me sõitsime mägede vahel, kohates harva mõnd teist autot ja imestades 1-realisi sildu, siis nüüd visati meid 4-realisele kiirteele, kus autosid rohkem kui inimesi. Õnneks on seda kõige kiiremat teed vaid mõnikümmend kilomeetrit, siis läheb see üle tavaliseks 100-km/h teeks ja lõpuks ka mägedevaheliseks autoteeks.

 

Alguses ei oska selle Põhjasaare kohta midai tarka öelda. Lage ja tasane. Mereäärt pidi sõites on näha väga suured tormilained. Ja võimsad. Õige pea aga saame seda tormituult isegi tunda. Maanteel. Tuul tahab paar korda auto paigast liigutada, puud on kik pidevast tuulest lookas ja õige pea näeme, et tuulesukk on siin nii teeäärses märgistuses kui koduses majapidamises üsna levinud riistapuu. Ja sukad on nii umbes kella 4 peal. Päris 3 peal ei ole, aga väge korralikult püsti küll. Tugev tuul ja loojuv päike lubavad meil ikkagi näha ka siin täiesti uut ja uutmooi vormidega mägismaastikku. Mäed ei ole nii suured, aga on huvitava kujuga. Nende tegijale oleks nagu lapsele liivaämber kätte antud ja nii ta on neid kuhjakesi vorpinud lõbusa järjekindlusega. Sellisedi paraaid kuni 100m kuhjakesi on hästi palju ja see on lõbus.

 

Ühes kohas vaatan, et kui siin oleks lund, siis saaks kunstsuusatajad ja lumelaudurid väga põneva harjutusvälja. Neil free-style suusatajatel on mingi künkakestega harjutus. Vot samasugused künkakesedaga kõrgusega 20m või siis ilusuusatajate see U-kujuline mägi, aga umbes 50-100m kõrge. Põnev.

 

Uut ja uuenevat, samas hämarusse kaduvat maailma lubatakse veel veidi imetleda, siis oleme Taihapes. Kaardi järgi pöörame pimedas ja sõidame künka otsa ja siis veel künka otsa. Siin ootab meid hubane palkmaja, kõige vajalikuga. Väike aga hubane. Ukselt on näha imeilus vaade tuledes linnakesele. Selle täpsem vaatamine jääb hommikut ootama.

 

Koht: Taihape, The Stockmans Lodge

39,68672S

175,80072E

 

Jahh – olen tagasi alla 40 kraadi joone, lähemal ekvaatorile ja põhjapoolkerale. Ühes poes panin täispuhutava gloobuse kahe sõrme vahele, parema käe nimetissõrm Uue Maramaa  kohale ja vasaku oma Eesti peale. Pall püsis ilusti.Mis siis et me just täiesti antipoodid ei ole. Aga ikkagi – naljakas mõelda, et me oleme tallad kodustega vastamisi.

 

Ehtu enne magamaminekut vaatasin veel tähti. Täna oli vähe segavaid valgusallikaid ja pilvi. Leidsin üles Lõunaristi. Olin ennmalt arvamisel, et see on lõunatipus, nagu meie Põhjanael, aga ei ole. Ta vaid viitab lõunapoolusele aga käib selle ümber ilusti ringi. Meie Põhjanaela vastet ma nimepidi ei teagi, keegi seal vist ikka suuna järgi on. Kahju et ma ei ole viitsinud neid sodiaagi kujusid selgeks õppida. Need on ka siinpool ju samad, niiisama nagu Päike ja Kuugi, kes neid mööda liiguvad. Aga sealsamas zodiagi vöö lähedal on ka minu lemmik – Orion. Kui ekvaatori all oli ta otse seniidis, siis siin n ta enamvähem õiges kohas, ainult – jalad üleval.

 

Vaatasin neid siinseid omamoodi võõraid ja osaliselt tuttavaid tähti. Vaatasin veelkord Lõunaristi, kui pilv eest ära läks. Ja nägin äkki langevat tähte otse läbi Lõunaristi lendavat. Milline võlu ja vedamine. Mind oli lõunapoolkera äkki omaks võtnud. Näidanud end. Andnud mulle võimaluse midagi temalt soovida. Jah…

 

This entry was posted in Travel. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s