18. reisipäev

18. reisipäev – E 27.02 – Vihm, jalgsirännakud ja jälle vihm
Esmaspäeva hommik algab tugeva vihmasajuga. Mina küll magan nagu nott, aga õues on paduvihm. Lääneranniku ilm on ära pööranud ja seda mitmeks päevaks. Õnneks selleks ajaks, kui ma välja sõidame, rannikut pidi põhjapoole, on vihm lakanud.
Haastist lahkudes on vaja ületada üle poole kilomeetrine sild. Ja ngu siin kombeks, üherealine sild. Ei oska öelda, kas see on ajalooline tava või kokkuhoid, aga enamik sildu siin on üherealised, ühes suunas märk anna vastutulijale teed, teises märk et vastutulija annab sulle teed ja nii sõidetaksegi. Mõni nooblim sild on valgusfooriga. Ma ei ole leidnud loogikat, mille alusel valitakse eelistatud suund, tundub, et see käib kulli-kirja visates. Aga jahh – enne silda on pikalt teele maalitud sõnad ONE WAY BRIDGE. Üldse neil on komme igasuguseid liiklusmärke, kiirusepiirangud, anna teed jms teele kahh joonistada. Igatahes praktiline komme – väga palju kasu sellest.
Tänane plaan on käia mööda matkaradu. Esimene hakkab silma teeäärselt sildilt – Ship Creek Walks. Creekid on need ojad, jõed, kärestikud või mis nad iganes on, mis mäelt jõkke või merre murravad. Kuidas nad piiri tõmbavad, kuhuni on creek ja kust alates on river, seda ma ei tea. Eks see vist ole samamoodi, et kust saadik on hill ja kuhuni mountain. Või vastupidi.
Ship Creek walks on lõunast tulles kohe enne Ship Creeki silda (taas üherealist) ja enamvähem ookeani (õigemini Tasmaania mere) ääres. Siin on kaks jalutuskäiku, üks pooletunnine düünidesse ja mereäärsesse vihmametsatukka ning düünijärve äärde. Teine silla alt läbi jõe kaldale vihmametsa. Käime läbi enne düünides ja siis jõeäärse. Mõlemad on võrratud. Düünid on tasandikuline merekallas, kuhu vesi (enam) ei tõuse, aga mis on selgelt liivakalda osa. Enamik siinsest elamiskõlblikust maast on nähtavalt merepõhjast või mägijärvede põhjast taandunud tasandikud, kus hea lambaid kasvatada ja muud kasulikku teha. Düünid on siis see osa, kuhu inimene (veel) ei trügi. Ainult turist eksib siia matkarajal. Saame lähemalt vaadata vihmametsa väga rikast taimestikku, siin mere ääres on ta pisut hõredam ja mõnusamini vaadeldav.
Matkarada on hoolega valmistatud ja kindlustatud kohati kiviklibust kohati laudadest tee (lauad maa kohal – loe Bradbury "Ja kärgatas kõu"). Laudteel on huvitav detail – need on pealt kaetud tiheda võrguga – see takistab libisemist. Ka on tee sellise kaldega ja laiusega, et põhimõtteliselt saaks siin ka ratastoolis liikuda. Mõned kõrgemad kohad vajavad küll treppidest liikumist, seal jääks ratastooliga jänni.
Raja ümbrus on äärmiselt meeldiv ja mitmekesine. Linnud lärmavad nii et iseennastki ei ole kuulda. Ühe linnu laulu õppisin ära – see kõlas väga selge ja korduva viisiga – do-MI-SOL-LA. Väga täpne, imeilus ja muutumatu käik (nb esimene do on ülemise oktavi do, helistiku eest ma ei vastuta).
Jalutuskäigu tipp on düünijärv, millel elab musta luige pere. Nad oleks nagu välja õpetatud – alguses näidatakse tühja järvekst ja kui sa juba valmistud minema, siis ujuvad kõrkjatest (kui siin on ika kõrkjad) kaks imeilusat musta luike ja naelutavad su veel 10-15 minutiks vaadet nautima.
Teise ringi (selle lühema, 20minutise) sisuks on vihmamets. Oma liigirikkuses ja ilus. Ei hakka ümber jutustama – minu erialane ettevalmistus ei ole piisav ja emotsiooni niiehknii sõnus ei edasta. Ka üksikutes piltides, ei anna protsentigi edasi. Sellelt ringilt oskan kirjeldada vaid miskit puud (mille nime ma ei kirjutanud üles), mida hellitavalt kutsutakse saurusepuuks, kuna ta pärineb saurustega samast ajastust. Siin Uuel Meremaal on ta harv, mujalt, näiteks indo hiinast, on ta üldse välja söödud – igasugused moodsad männid ja muu mudru on jõulisemad lihtsalt.
Minu silmale kõige põnevamad on siinsed sõnajalad, neid on igasuguseid ja igas suuruses. Üks on sõnajalapuu – kasvab miski 3 meetri kõrguseks või suuremakski. Ülevalt tulevad uued lehed, alla tekib tüve moodi asjandus, Umbes nagu palm.
Teine puu, mis silma hakkas on naljakas kombinatsioon – alt tüvi on justnagu meie kask, ülevalt aga nagu elupuu. Võta nüüd kinni mis ta on?
Jalutuskäigult naastes ootab meid meeldiv tõdemus. Rajale tungib mitukümmend saksa turisti – meil ikka vedas, saada kõik see ilu privaatselt ja vaikuses.
Kui esimene jalutuskäik oli ootamatu sildileid teeääres, siis teine on plaanitud varem valmis. Monroa Beach Walk – retk pingviinide paradiisi. Mets on samasugune, retk edasitagasi umbes 1,5 tundi, mereranda ja tagasi. Ainus mis puuduvad, on pingviinid. Need pidid siia munema ja lapsi karjatama tulema alles märtsis-aprillis-mais. Nii et väike pettumus. Aga jalutuskäik ise on ilus ja kosutav. Ja väsitav. Täna saab osoonimürgituse – kindel see.
Siit edasi läheb tee juba liustike poole. Neid on siin vaatamiseks välja pandud kaks. Fox Glacier ja Franz Joseph Glacier. Esimene on Sir William Foxi auks nimetatud – tema selle leidis.
Tegemist on jääliustikega, mis tulevad teadaolevalt kõige kaugemale mereni. Jahh selles soojas kliimas on olemas igijää ja minusugusele kättesaadaval kõrgusel – alla 500m merepinnast on liustiku põhi.
Enne taas ühte üherealist silda märkan silti Fox Glacier Viewpoint, ei saa päris õigele teeotsale pihta ja teen sujuva kaare vasakule, et siis ettevaatlikult üle tee õiget teed pidi ronima hakata. Tore on vaadata, kuidas minuga täpselt sama kaare teeb veel kolm turistiautot – nagu pulmarong. Seda teed pidi pääseb kohani, kust liustik paistab. Ja kust on näha, et seal all on tee, mida mööda sõidavad liustiku poole autod.
Vaatame, pildistame, jalutame jõeni ja tagasi. Ei – seda teist teed pidi peab ikka lähemale minema. Ja kohe peale silda siis keerab sisse tee – Glacier Access Road. Tee ääres näha koht, kuhuni liustik ulatus 250 aastat tagasi, mõni kilomeeter edasi, kuhu see ulatus 70 aastat tagasi ja sealt veel tükk maad mööda äsja tõstetud teetammi kuni liustiku nähtavuseni.
Pargime auto ja läheme kahtlevana mäkke ronima. All on igasugused hoiatavad sildid kivivaringutest, jäävaringutest, jõkkekukkumistest ja nõudest ettevalmistusele ja varustusele. Julgustab see, et suht mudast ja libedat mäekülge ronib üles umbes 70-80 aastane kepiga vanamees ja et üles ja alla ronijatel pole miskit varustust rohkem kui meil.
Ronime ja kondame teiste eeskujul ja vaev tasub ennast ära. Päris jääle me ei pääse. Jäälturnijad ilmselt lähevad teisi teid pidi, aga liustikuga silmitsi seisame küll. Umbes vähem kui poole km kaugusele (silma järgi ehk 200-300m) jääb võimas jäämass, mille alt voolab välja pahisev jõgi. Hoopis teist värvi ja iseloomu kui senised nähtud jõed.
Mõõdan ära kõrguse ja temperatuuri. Ägge – väljas on 14-15 kraadi sooja, kõrgus on 300m (all auto juures on umbes 200m). On tunda külma hõngust
Ja mäed, mille vahelt liustik välja ulatab on siinsamas. Inimene – kui sa veel pole käinud, käi kindlasti vaatamas. Kui 70 aastaga on soe söönud kilomeetrit kaks, siis poole sajandi pärast ei pruugi seda liustikku enam näha olla.
Fox Glacier pidi olema atraktiivsem kui see Franz Joosepi oma. Seepärast ei trügi enam teist vaatama ja jääme Foxilinna pizzat sööma. Kell on juba 5 saamas ja vaja on öömajale mõelda. Helistan ette Hokitikasse, kirjade järgi soovitatud backpacker Riverview cabins lubab meil lahkesti tulla ja öömaja saada. Sinna on umbes 3 tunni jagu sõitu ja nii olemegi rahul. Söögi ajal hakkab vihma ka veel sadama, nii et päev on lõppenud algusele vastavalt.
Hokitika paistab olema imeilus linnake, Cabins on küll linnast 3km väljas aga väga õdus ja mugav öömaja. Valiku ja soovitajatega võib rahul olla.
Koht: Hokitika, Riverview cabins
42,73513S
170,99191N
14m
15 kraadi (mõõdetud toas!)
This entry was posted in Travel. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s