17. reisipäev

17. reisipäev – P 26.02 – Tagasi põhjapoole
Pühapäev on puhkepäev ja sellisena ta lõpuks välja kujuneb. Imelised vaated üle mägede sõites, ujumine kahes mägijärves, mõnus lõuna aiarestoranis, lõunauinak murul kantrilaulu saatel. No mis sa veel oskad ühelt pühapäevalt tahta. Nojahh jamasid kahh, suitsevad pidurid, untsu läinud videod jne, aga see ei kahanda päeva kui tervikut. Aga kõigest järgemööda.
Hommik algas laisalt. Kui algne plaan oli Te Anaust lahkuda kell 9 ja tegelikult saime minema 10.15, siis see on, mida ma nimetan laisaks hommikuks.
Peale hommikusööki lipsasin korraks veel linna, hetk internetti, rahavahetus ja korraks poodi. Tagasi ilusti kella 10ks, et saaks backpackerist välja õigeks ajaks ja minema (Nendes backpackeri hotellides (või hostelites või mis nad meie mõistes on) on range hommikul kella 10ks välja logimise reegel).
Esimene jupp sõitu on tuldud teed tagasi – seda kuni Arrowtownini. Kingston, Queenstown, nende vahel suur järv Wakatipu. Nähtud värk. Aga ei. Teisipidi on pilt hoopis teine ja mõned asjad, mida üleeile hommikul ei olnud, ei näinud või ei teinud.
Pisut enne Kingstoni, Five Riversi juures hakkavad vasakul teeääres silma jaanalinnud. No neid on nii palju ja nad on nii vahvad, et peatun pildistama. Huvitav – minu eeskujul kattub kohe teeperv autodega, kes kõik tulevad pildistama. Kohapeal selgub aga, et jaanalinnud on vaid peibutuseks. Tegelik vaatamisväärsus on lambakari. Või täpsemalt selle kaks imelikku liiget. Mina ei tea, mis loomaga on tegu. Kõige täpsem oleks kirjeldada, midagi lamba ja jaanalinnu vahepealset. Muidu nagu lammas, aga pika kaela ja ümmarguse peaga selle otsas. Pea on sama ümbermõõduga nagu kael, no ma ei tea kohe kellega sarnaneb. Pildistamise ajal tulevad mõlemad imeloomad (üks must teine valge) ja tonksivad ninaga kaamerat (minul see nässus videos, fotole seda kahjuks ei saanud). Kui lambad määgivad korrektselt lamba moodi, siis need kaks teevad sellist haledat piiksu, mis natuke linnu ja natuke lamba moodi. Igatahes põnev kogemus. Kui keegi ütleb, mis loomaga tegu, siis olen tänulik. Panen igaks juhuks paar pilti üles.
Wakatipu järvest mööda sõites ei pea ma enam vastu. Leian koha, kust pääseb järveni ja lähen ujuma. Eilsel kruiisil küsisin ühe teejuhi käest, et kas siinsetes järvedes ka ujutakse, ja et ma ei näe ujujaid ja miks neid ei ole, on ju suvi ometi. Vastus oli, et need järved on põrgulikult külmad. Oihh – see on ju midagi minu jaoks ja ma pean ära proovima. Wakatipu vesi on umbes 15-16 kraadi (väljas umbes 20-22 kraadi), nii et kodune varasuvine tunne. Mõnus, karge ja karastav. Olen endaga rahul.
Pisut enne Arrowtowni mõtlen, et enne mägedesse ronimist vaja bensiini igaks juhuks võtta, mine tea. Ja et kell juba 1, siis võiks ka süüa. Aga söögi osas selgub, et on vara – meil on ees koht, kuhu meie mõisaproua (see kelle juures olime teise öö) soovitas sööma minna. Pidi ilus olema.
Arrowtowni juurest siis pöörame vasakule üles mäkke. See on siis esimene tõeline mägitee selle reisi juures. Kui siiani kõik teed olid suht turvalised, siis nüüd oleme korraliku serpentiini peal, mis on imekitsas, ilma külgbarjäärideta, ilma telgjooneta, peaaegu püstloodis. Ja mis kõige hullem, ega ma ei ole veel harjunud vasakule gabariiti hindama, nii et Marisel on lahtise kuristiku kohal päris lõbus sõita. Sellist teed on ainult natuke (umbes 500 meetrit – kõrgust pidi). Siis läheb mäe serva pidi juba lahedam tee, aga ikka ülespoole. Mäe harjal on 1074 meetrit kõrgust ja siis hakkame alla tagasi sõitma – liiklusmärk hoiatab, et järgmised 44 kilomeetrit on mäest alla sõitu.
Tee alla jookseb mööda oru põhja, hea kindel tunne. Mäe harjalt on kellegi hoolitsev käsi või jalg vajutanud mäe sisse järjest sügavamaks mineva vao ja selle põhjas jooksevad nii jõgi kui tee. Äärmiselt huvitav ja omanäoline tee. Mina pole sellist varem kohanud. Tee läheb aegajalt üle sillakeste, need on nime ja numbriga – Cardrona 1, Cardrona 2 jne – kuni vist 30ni välja. sillad on neil üldse igal pool hoolega nummerdatud. Teame, et Cardronas ootab meid miski imeline söögikoht, mida ei pruugi aga üles leida. Aga leiame ja kuidas veel ja millise veel.
Cardrona hotell ja kõrts. Peale vaadates nagu ameerika filmis, peame kinni ja läheme sisse ja siis uuesti välja. Aga teiselepoole. Kõrtsi tegelik sisu on maaliline aed, muruga, puust mõnusate laudadega, päevavarjudega. Inimesed istuvad laudade taga, murul, lesivad, mõnulevad ja kuulavad. Üks tüdruk laulab kantrilaule, selliseid nukraid ja ühetaolisi, kitarr käes ja muudku laulab. Selge – siia me jäämegi.
Tellin korraliku lõuna, kohaliku maja omatehtud veini (Pinot Noir) ja omale tumeda õllekannu. Kuna on selge, et siin saab kaua mõnuleda, siis julgen õlut juua küll. Õlu on muide Uuel Meremaal väga hea ja igal pool peetakse normaalseks, et inimene joob ka tumedat õlut.
Koht: Cardrona Hotelli õu
44,88122S
169,00339E
557m
24-26 kraadi
Söögi lõpetab uinak murul, magan miski veerand-pool tunnikest mehe eest. Mõnus. Aga ikkagi tuleb edasi sõita – alla merepoole.
Igatahes soovitus kõigile – valige mägede ületamiseks see Arrowtowni-Wanaka tee. See on nii imeline ja maaliline ja Cardrona hotelli söögikoht tasub peatumist.
Kohe peale Cardronat on tee ääres uus vaatamisväärsus – rinnahoidjaid täis riputatud lambaaed. Seal on neid igasuguseid – värskemad, alles riputatud, pikalt pleekinuid, suuri ja väikesi. Mis on asja mõte või kas asjal ongi mõte, jääb teadmata. Ehh rinnahoidjate vahel on ka püksikuid (mõned nii suured, et püksik ei sobi öelda), kuigi on silt "Bras only please". aga silt on sama luitunud kui esimesed rinnakad. Sellist aeda on oma 100m vähemalt. Üks noorpaar peatub, teeb pildi ja tüdruk täiendab aiapealset autost kiiruga otsitud püksipaariga.
Edasine tee on jätkuvalt maaliline ja viib meid Wanakasse, kus samuti sealses järves, Wanaka järves, ujun. Teised inimesed teevad kõike muud kuid ei uju. Vesi on "palju soojem" umbes 16-18 ja hästi lainetav. Väljas on tugev tuul.
Edasine tee viibki sellesama järve kallast pidi mere poole. Sellist ilu ja vaatemängulisust pole mina igatahes siinsete järvede juures veel näinud. On see loojuvast päikesest või mastaapidest või millest iganes. aga see on lummavalt ilus. Ja järjest ülespoole viib tee seda järveäärset kaljut mööda. Kuni siis lõpuks tuleb hoiatus, et nüüd olge äärmiselt ettevaatlikud ja tee läheb väga pikalt ja järsult muudkui allapoole ja allapoole.
Ühe kose juures peatume seda vaatama ja siis ma saan aru, mille eest hoiatati. Mul pidurid suitsevad mis kole. Õnneks pole lugu mitte päris hull. Laseme pidureid jahtuda ja imetleme koske. Edasine paarkümmend kilomeetrit Haastini sõidan igaks juhuks ettevaatlikult – pidurite jahutamiseks tellitakse meile ka väike vihmapilv, mis laiuatb peagi aga üle taeva. Jõuame Haasti umbes 8 paiku ja leiame oma backpackeri pisukese otsimise järel ilusti üles. Tuba ootab meid, pole küll nii mugav, dushiruum on koridori peal ja köök üleüldine, aga saame ilusti hakkama. Õhtul peale pikka puhkepäeva saab varakult magama.
Ahjah – päevaseid pilte ja videosid üle vaadates on selge, et videokaamerat mul natukeseks nüüd pole. Ilmselt on sensor pihta saanud, igatahes pilt mida võetakse on kõike muud kui pilt. Eks kodus selgub, mis lahti. Seega – videotest suu puhtaks (fotokaga mõned klipid saab teha siiski).
Koht: Haast, Wilderness Accomodations backpackers
43,88058S
169,0402E
1m
21 kraadi (väljas peaks tegelikult jahedamgi olema)
This entry was posted in Travel. Bookmark the permalink.

17. reisipäev on saanud 2 vastust

  1. Tiia ütles:

    kas need ei ole mitte laama kutsikad? Laamadest tehakse miskeid mikse ka….

  2. Tiia ütles:

    Alpaca äkki hoopis! http://www.blueplanetbiomes.org/alpaca.htm Too üks kaasa!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s