16. Reisipäev

16. reisipäev – L 25.02 – Doubtful Sound
Karm hommik. Kell 5 üles – see turisti töö ON ikka raske. Aga kuna meil õnnestus saada viimasel hetkel vaid varajane kruiis, siis ple midagi. Kell 6 peame Te Anaust välja sõitma, et pool 7 raposrteerida sadamas. Siinsed kruiisilaevad ei oota.
Autosõit pimedas Manopuri ei ole pikk ega keeruline, oleme ilusti õigel ajal kohal, korjame kohvikust oma lõunapakikese ja läheme laevale. Esimesele laevale. Kruiis koosneb kolmest osast – laevaga Manopuri järve teise otsa, kus on elektrijaam. Seal bussidega Deep Cove-i – mereäärsesse (fjordi tipus olevasse) sadamasse ja alles sealt läheb õige kruiisisõit lahti.
Esimene laev on pisike, teine suurem ja mugavam, mugavaks on elu tehtud aga mõlemal. Pakutakse kohvi, teed ja shokolaadi, vaadata pildistada ja filmida saab nii ahtritekil, päikesetekil kui ka seest salongist läbi akende. Kruiis ise on äärmiselt meeleolukas ja huvitav.
Manopuri järv on ligi 200 m üle merepinna, mägede vahel loksuv veekogu. Vesi jookseb sealt välja arvukaid pinnaseurgusid pidi (eks meie eilne koobas ole üks näide neist). Möödunud sajandi umbes 70ndatest saadik aga voolab vesi selle 200 m ka inimese tehtud tunnelit pidi. Järve ja mere vahel on maailma esimene veealune elektrijaam. 200m kõrgune veesammas on tohutu hüdroenergia, järvest on puuritud vertikaalne tunnel alla, merest horisonaalne tunnel sinna vastu ja kuskil seal all on siis turbiin, mis toodab palju palju elektrit. Turbiini me vaatama ei läinud (meie kruiis oli elektrijaamavaba).
Hommikune päikesetõusune ja tuuline sõit üle Manapuri järve. Lummavad udu sisse peidetud mäed, järves palju saari ja saarekesi, mis on tegelikult ju mäetipud üle vee. Saan täitsa aru eilse austraalia proua ütlemise. Küsisin, mis erinevus on Austraalial ja Uus Meremaal. Vastuseks sain sellise pool-tehtud-toriseva – neil on siin vett rohkem, liiga palju on neil seda vett.
Bussisõit Manapuri äärest mere äärde kulgeb läbi vihmametsa. näen lähedalt, et need mäed on kaetud lihtsalt 6-10 meetrise rohelise massiga – metsaga. Tontlik, lummav, kordumatu – selline on see mets esimest korda vaadates. Kuskil nendes metsades filmiti ka Sõrmuste Isanda osad ja ma saan aru, miks selleks kohaks just siinne mets valiti. See on eriline, seda peab ise nägema, seda peab ise kogema. See ei ole mingi Lõuna-Ameerika džungel. See on täiesti omanäoline vaatepilt, mille pilves ilm ja madal udu veel müstilisemaks võimendavad.
Edasi läheb lahti kolmetunnine laevasõit mööda fjorde. Olen sõitnud Norra fjordides, siinsed Fjordlandi fjordid on aga hoopis midagi muud. Jahh kaardipeal on tegemist sarnase asjaga. Aga pilt on hoopis midagi muud. Taban end äkki mõttelt, et see Doubtful on ju ainult üks paljudest. Neid samasuguseid lahtesid on siin aga kümneid või koguni sadu. Kes on viitsinud need siia mägede vahele kaevata (väike videoklipp selle maanurga geologilisest ajaloost seletab ka Maooride arusaamise selle maa tekkimisest – nende esiisa ikka kaevas selle sellisena), kes on viitsinud need metsa täis külvata ja mis kõige olulisem, kes on suutnud need nii puutumatu ja ehedana säästa ja säilitada.
Laevasõidu kaugemas osas, avamerel (Tasmaania mere servas) näeme merelõvide kolooniat hullamas ja toimetamas. Väga meeleolukas pilt. Suur laev ei pääse väga ligi, õhtul kuulen, et väiksema laevaga pääses neile ligemale, aga see polegi oluline. M anäen ja tean, et te olete olemas ja olen rahul sellegagi, mis siis et kaugelt.
Tagasiteel keerame ühte fjordiharusse, kus esitatakse meile midagi, mida ehk purjekad ja kajakid (keda me möödumas mitmeid näeme) pidevalt saavad nautida, aga mida mootorlaeval vaid natukese kaupa saab anda. Meil lubatakse nautida siinset vaikust. Mootorid, jutt ja kolistamine maha. Ja sa kuuled selle fjordi rikkalikku vaikust – tema heli, tema soundi. Siit ka siinsete käärude nimetused "sound" – igal neist on oma heli.
Tagasitee on tagurpidi sinnatee, vahepeal on vaid päike tõusnud ja järve kohal vaiksemaks ja pilvitumaks läinud ilm. Pean kõik hommikused pildid ja videot ümber võtma? Ei pea – mõlematel on oma emotsioon ja meeleolu kanda. Ja siin nähtut ja kogetut ei suuda nad niiehknii edasi anda.
Kella 2ks oleme Manapuris, kella 3ks tagasi hotellis ja ma vajun tunnikeseks magusasse ja ennastunustavasse unne.
Õhtupoole saan lõpuks linnas fotopoes internetti, kus õnnestub eelmiste päevade mujed ja pildid üles riputada (juba tuleb kahtlasi SMSe, et kuhu te kadunud olete). Õhtul kohtume oma naabritega, Kanada paar käis ka samas fjordis, ag apisut teisel kruiisil. Kanadalased on täna veinipudeli lahti teinud ja kutsuvad meid seltsi, kuulutades tänase siis mitteametlikuks Kanada rahvupühaks (eks see ole sisi revanss eilse eest).
Homme hakkame tasapisi põhja poole tüürima. Lõunasaart on veel kolm päeva jäänud, siis neli päeva põhjasaart, kaks sõitmisepäeva ja hakkabki Uus Meremaa otsa saama. homme on kogu reisist minu arvestust mööda pool otsas.
Täna proovin minna veel välja ja vaadata tähti. Siin on hoopis teised tähed, kui kodus. Tahan selles ise oma silmaga veenduda ja mõnegi tuttava leida. Seni on ainus tuttav kuu, aga seegi sinder on tagurpidi, sirbi kuju järgi peaks olema kasvav kuu, aga tegelikult tean, et ta kahaneb.
 
 
This entry was posted in Travel. Bookmark the permalink.

16. Reisipäev on saanud ühe vastuse

  1. Indrek ütles:

    Sinu pildil nimega "vaikus" on seda päevikus kirjeldatud vaikust tõesti väga hästi tunda, ja kuulda. Või just vastupidi – vaikuse tõttu pole midagi kuulda😉 Igatahes läheb pilt allkirjaga väga hästi kokku, kiiduväärt tabamus kaameraga!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s