13. Reisipäev

13. resipäev – K 22.02 – Lõunasaarele
Märksõnad:
Hommikune sissemagamine
Lõunasaarele
Henn õpib autoga sõitma
Mugav mõisakodu
Hommik leidis kaks sissemagajat. Mina ei tea enam, kuidas oma mobiilile selgeks teha, millal tuleb mind äratada. Kella 7ks pandud asju hakkab ta helisema kell 9 ja ise väidab, et need on kella 5sed äratused. Segane värk. Ju ei ole tehnika sellise ajavahega harjunud. Muidu arvaks, et minu mobiili viga, aga GPSiga on sama nali. Ajaööndi vahe on ta lolliks ajanud. Talle on võimatu selgeks teha, et täna on 22.02. Panen kuupäevaks 22, tema muudab 21-ks. Nii korduvalt. Lõpuks olin kavalam kui tema, panin kuupäevaks 23.
Hommikus midagi erilist ei olnud, lihtne hommikusöök, ja bussiga lennujaama. Lennjaama buss peatud just õige terminali juures, ei pea Internationalist tagasi jalutama.
Lennujaamas teen experimendi – kuidas kasutada ID-kaarti. Kui ChekIn avatakse, jalutan leti juurde, ilma ühegi paberita ja ulatan kaks ID-kaarti. Tütarlaps vaatab neile otsa, ei punasta, võtab masinast boardingu kaardid ja annab ilusti mulle. Toimib! Tegelikult ma usun, et raamatukogu pilet oleks kahh asja ära ajanud – mul oli vaja lihtsalt nende jaosk end identifitseerida (piletud on ammu Eestis ette ostetud).
Lennuk on õnusalt pisike, 12 kolmekohalist rida, aga näe lennu ajal pakutakse kohvi ja teed. Vahemaandumine Nelsonis ja teine jupp veel. Mägede vahel oli jube tuul, see loksutas hullusti, eriti maandumisel.
Kella 4ks olime Cristchurchis – lõunasaare suurimas linnas. Autorent toimis ülilihtsalt. Siin on autorendifirmad kõik leidnud ülimalt lihtsa viisi, kuidas vältida lennujaama makse. Nad lihtsalt ei paikne lennujaamas. Nad on endale koha leidnud lennujaama lähistel. Suurematel on terminalis lett, väikematesse saab 800-seeria numbriga tereminalist helistada (taksofonides pole 800-seeria jaoks vaja ei münti ega kaarti). Helistamise peale vurab lennujaama mikrobuss, mis viib soovijad kontorisse. Selgelt näha et raha kokkuhoid, lisaks on kõigi rendifirmade autod "ühe kaugusel".
Auto käes ja mis siis muud – õpime uut moodi liiklemist. Kõrvalt sai seda vasakpoolset Sri Lankas jälgitud, siin on õnneks hulga lihtsam, on rajad, ringteed, valgusfooid ja suht viisakad liiklejad. Puuduvad tuk-tukid. Esimene katsesõit läheb randa ja üsna edukalt. Jõuame kohale tervelt ja kõige otsemat teed pidi – tähendab, oskame siin ellu jääda.
Rand on muidugi super. Paras surfilaine, tugev tuul, hall vulkaaniline liiv ja mõnus jahe tuul, tugev kusjuures. Vette minnes tundub kodune tunne – vesi on ehk 20 kraadi ringis, väljas ehk on 25 kraadi, täpselt mõõta ei jõua. Vette minnes on jahe. Välja tulles kahh. Vee olla on mõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõnus. Saan paar korda tunda, kuidas laine keerab surfiks just minu pea kohal. Muidugi tunnen ennast lainelaudade purilaudade ja surfarite vahel nagu murdmaasuusataja kuutsemäel, aga õnneks on minusuguseid lauata surfajaid teisigi. Lainetel on metsik jõud. Mitte niivõrd löögijõud, kui just vdamise-sikutamise jõud. Kahju kohe välja tulla, aga kõht nuab oma.
Koht: ChristChruch – Põhjarand
43.49449S
172.72644E
aeg 22.02 18:00 (siinses ajas, kodus siis 7 hommikul)
Edasi haarame kiiruga kõrvalt pubist midagi põske ja sõidame Oxfordi poole. See jääb ilusti plaanitud rajale ja tundub sobilik koht öömaja otsimiseks. Väike segadus maanteedega, 72 maanteele üleminekut ei ole korralikult märgitud, aga ekslemine tuleb kasuks. Õpin siinses liikluses end järjest kindlamini tundma.
Pisut enne Oxfordi hakkan vaatama, et kus ja kes öömaja pakub. Esimene B&B silt teeääres kutsub proovima. Sissesõidutee tundub küll kahlane, rannakarpide kuhi tõkestab sissesõidu. Ehk ei ole õige tee, läheme kõrvalt, seal noor mees aga kinnitab, et on just õige koht ja tuleb lihtsalt ümber kuhja sõita. Läheme siis nii nagu õpetatud. Järjest kahtlasem – terve tee on rannakarpidega paksult sillutatud. MIna nendele sõita ei julge ja sõidan õnneks jäetud teepervel. (Pärast selgub, et peremees sillutabki rannakarpidega oma teed. See on küll väga töömahukas, aga umbes 10 korda odavam kui kivisillutis, palju ilusam ja vastupidav. Karpe saab sõbra tehasest. Ju see toodab miskit söögiasja nendest ja karbidse on tootmisjääk.)
Tee lõpeb aga ootamatu üllatusega. Imeilus maamõisa stiilis majakene, kena mitmeosalise aiaga ümberringi, käänuga ettesõidutee ja ilus hooldatud muru. Kaks autotki ukse ees. Keda ei ole aga, on inimesed. Käin majas, hõigun, kolistan, ei midagi. Maja ise imeilus, söögitoa, raamatukogu (kaminatoa) ja muude põnevate ruumidega.
Jalutan ka õues, sama lugu – ei hingegi. Lõpuks leian kaks kassi, tulega akna ja sellest näha mõned inimesed. Koputan ja astun sisse, lahkelt lahti tehakse. Jahh saame ikka toa. Vapustavalt ilusa ja stiilse "noorpaaridele mõeldud mesinädalatoa". Tuba ise jääb ootama, läheme alla ja tutvume ning joome mõnusa kamina ääres tassikese teed teise järel. Äärmiselt hubane ja meeldiv olemine. Majas on peremees ja perenaine, viimase õde ja üks naine, külas inglismaalt. Räägime maast ja ilmast, kuuleme põnevaid fakte ja soovitusi siinse maa kohta, meelitame inglase Eestisse külla ja oleme lihtsalt. Mina proovin ka häälest ära klaveri ära ja pakun oma tuttavat häälestajat. Lõbus on kõigil.
Kella 11 paiku ehmatan magama mineku juures jutuga, et kuidas oleks kui saaks hommikusöögi kell 7. Kauplevad, et ehk saab kuidagi 8 – normaalsed inimesed ei ärka vist siin nii vara.
Springbank Homestead established 1860. The 140 year old homestead was once the hub of one of Canterbury’s greatest estates – a sheep run compromising some 23,000 acres – today covering just 50 acres mostly planted in Chardonnay, Pinot Noir and Riesling vines. Sheep, cattle ad deer graze adjoining land. Close to the homestead exquisite lavender fields are being established.
Õhtu on imeline ja kordaläinud, leian. Läheme sisi vastu hommikule.
KOht: Sprinbank Vineyard
43.31845S
172.45081E
Aeg: 23:37 (kui seda juttu lõpetan)
Toas ikka 29 kraadi (ma ei tea, mulle tndub et mu kradiklaas on lolliks läinud, aga siin on ju normaalne kodune jahedus, või olen ma tõesti 35 kraadiga nii ära harjunud, et siinne 25-29 tundub jahe)
 
 
This entry was posted in Määratlemata. Bookmark the permalink.

13. Reisipäev on saanud 2 vastust

  1. Unknown ütles:

    Võib-olla peaksid moblal paluma kella kolmene äratus kell viis edastada. Ju ta siis Su kell seitse üles ajab.😉 Huvitav, mis siis toimub, kui Sa 180. pikkusgraadi ületad. Kuupäev peaks ju ühe pügala jagu tagasi pöörduma, ent kuidas reageerib tehnika?

  2. Tiia ütles:

     – Muidugi tunnen ennast lainelaudade purilaudade ja surfarite vahel nagu murdmaasuusataja kuutsemäel…. –
     
    NIIIII armas lause😉

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s