9. Reisipäev

9. Reisipäev – Laupäev 18.02 – Vaatame Sri Lankat

Hommik peale silseid äpardusi on selline kahevaheline. Kas tänane tuleb parem päev. Kuna eile läks 5 tundi – pool tuuripäeva kaduma, korraldaja lubanud aga "kogu programmi" ikkagi kätte anda, olen väga huvitatud, milline on meie ajakava.

Kutsun meie autojuhi hommikusöögilauda, kus siis kohvi kõrval päeva ajakava endile selgeks teha. Kuna eilne jutt kavandatust ei ole väga veenev, on mul mõningaid kahtlusi.

Esialgne kava oli esimese päeva lõpus käia Dambullas ja Sigiriyas, need tuleb nüüd teisi päeva mahutada. Karupoeg on segaduses. Millegipärast pakkus ta et me kõigepealt sõidame Sigiriyasse ja sisi vaatame Kandyt, minule tundub see mõttetu edasitagasisõitmine. Ja nüüd selgub et ka karupoeg ise ei saa aru, miks niipidi. alustame ikka kohaliku templi külastusest.

Juba esimene käik tasub ennast kuhjaga. Kandy suures templis võtab meid vastu asjaliku olemusega väljaõpetatud teejuht, kes viib meid läbi templi olulistest kohtadest ja ka buddismi põhilistest esmastest põhiteadmistest. Oi see jutt on liiga pikka, et siia ümber jutustada, kuulan seda videolt pärast veel üle. Nii templikülastuse kui ka reisijuhi jutu sai ilusti videosse võtta. Võin ainult öelda, et selle käiguga olen ma ülimalt rahul. Ma ei oska küll öelda, ega seletada buddistliku maailma hierarhiaid ja võrdkujusid, aga ma usun, et võrdslus oleks kohane – kui esimene samm kristlikku maailma astuda näiteks Veneetsisas ja kohe külastada asjaliku teejuhi saatel Püha Markuse basiilikat.

Templist naastes ootab meie autojuhi poolt korraldatud meeldib üllatus – eile asjatult soovitud Sri Lanka kaart. Meile on toodud terve kaardipood -karupoeg, kes müüb meile mis iganes kaardi. Nende hulgas ka see, mida ma just Negombos ühe poe aknal nägin ja mida seal mulle keegi müüa ei taibanud.

Edasi sõidame Botaanikaaeda. Väga vinge oht, soovitan kõigile. Kirjeldama ei hakka – ei ole kirjeldatav. Maailmas on ikka niivõrd huvitavaid puid ja asjandusi. Aga jahh rosaarium on neil kehvake ja orhideemaja jäi alla ootuste. Üks koht botaanikaaias oli nii paksult nahkhiiri täis, et kohe tee oli libe nende üleannetustest. Puud olid lookas rippujaid ja puudevahe tulvil lendajaid ja lärm missugune, valges nad ju ei orienteeru üldse.

PEale botaanikaaeda lahkusime Kandyst, see oli omaette tegevus – kstis tund aega ummikut. Teel nägin muude huvitavate reklaamide kõrval huvitavat asutust MIIT (Indias on NIIT) – Microsofti koolituskekus, pakub koolitusi MCSE/MCSD tiitli saamiseks jne. Muu segapudru reklaami hulgast selle leidmine oli väga mõnus üllatus. Kahju et pilti jõudnud teha ega sisse astuda (aga nohh laupäev kahh ikkagi).

Edasine tee Singiriya poole läks nagu ikka sõit, aga selle väikese nüansiga, et sõidustiil jagunes kaheks. Algul oli nagu eilnegi (juht peatus ka korraks, et meid oma sugulastele näidata, seal oli kuskil ta koduküla). Siis aga oops – politsei ja pidas meid kinni. Selgus et olime kiirust ületanud. Poiss sa 1000 kohalikku raha (ruupiat) trahvi, pidi tagasi linna (kui seda nii võib nimetada) sõitma, postkontoris (vaata pilti ja sa ei usu, et see on postkontor) ära maksma ja alles siis sai edasi sõita. Sellest hetkest oleks nagu juht ära vahetatud. Ma pole nii rahulikku ja korraliku sõidustiiliga meest enne näinud. see 10 dollarit oli muide tema päevapalk umbes, nii et arusaadav.

Järgmine atraktsioon oli vürtsiaed. Seal pidime kalõunasöögi saama (see oli sisi kompensatsiooniks eilse ootamise eest – lisatükk, mida polnud ette nähtud). Vürtsiaiad on väikesed paari-viie hektarilised botaanikaaiad, kus pakutakse ja kasvatatakse ja tutvustatakse ravim- ja vürtsitaimi. Selliseid "gardeneid" on rivis kümneid, aga sisseastumine tasub kindlasti. Midagi analoogilist nagu veinipiirkondades on veinimaitsmismajad, kus saad nii ekskursiooni kui maitsmise kui võid ka kaasa osta. Ja ma usun, et neid on ka erineva kvaliteediga.

Algul väike ekskursioon puude vahel, kus kohtad igasuguseid võõraid ja tuttavaid asju, sandlipuud, muskaati, kaneeli, kardemoni jne jne. Seejärel katusealune, kus saad istudesväikese loengu, mille lõpuks sind paremate asjadega sisse masseeritakse – enesetunne oli igatahes peale seda super. Siis väike kohalik lõuna, riis ja karri ja seejärel võimalus õpitu põhjal häid rohtusid kaasa osta – lisakingiks komplekt vürtse kummalegi kaasa. Väga asjalik pausike.

Seejärel jätkub sõit Singiriya suunas. Umbes kella kolmeks oleme singiriyas, ostame pileti (paketi hinnas, piletilt näha 20USD tükk) saame toreda minuvanuse poisi giidiks (ei ole paketi hinnas, maksab 10USD tükk) ja asume aegadetagust maailma avastama. Giid on vägga asjalik! Mõnusas budda munga moodi rüüs, tunneb teemat, räägib soravalt ja arvestab kahe eurooplase ja nende võimetega päris ilusti.

Singiriya on kunagine kunigaloss – tegelikult 200m kõrge kalju, mille otsas oli kunagi kunigaloss. Sinna ronimiseks peab miski tuhat mitusada astet ronima aga kui tippu jõuan, siis ei kahetse ühtegi nendest. Kuigi superkuumuses, ja süda pumpsib sees, olen üleval ja näen maailma hoopis teise pilguga. Huvitaval kombel jalg ei tee selle ronimise peale teist nägugi. Vett oleks pidanud teele rohkem kaasa võtma.

Igatahes, kui me lõpuks all tagasi oleme vaidleme oma giidiga tükk aega, kas me käisime 2,5 tundi või 1,5 tundi. Kuna me kell 3 olime kassade juures ja kell 5 oleme juba vaidlemas, siis oli see ikka poolteist tundi. Poiss on seda tõdedes natuke jahmunud – tavaline on minusugusega 2,5 tundi seda ronimist teha. Aga eks ma tunne natuke füüsilise koormuse saladusi🙂 Olen vägga rahul! Ja ei häbene seda ka teejuhile tunnistamast.

Koht: Sigiriya
7,95724N
80,75997E
165m all
363m üleval
väljas 36 kraadi varjus!
autos 45 kraadi!

Tagasiteel jääb meile teine tänane tempel ette – Dambulla kaljutempel. Arvan juba, et see on seesama kullast Buddha kuju seal all teeääres, aga selgub et see on budistlik muuseum. Tempel ise on kalju otsas – appi jälle ronimine ja mul ei ole tilkagi vett. onin ja mõtlen mille järele. JÕuan kohale ja saan aru, mille järele. Olen lummatud. Mis siis et meie autojuht, ise budist, ei oska suurt midagi jutustada, aga mulle piisab siin vaatamisest, tundmisest ja mõtlemisest. Üllatan muide meie autojuhti sellega, et näitan kaljut, mille sees see tempel on aj millel on täpselt lamava Buddha kuju.

Sellega on aga meie päevane reisimehetöö ka tehtud. Kokkuvõttes olen veedetud kahe päevaga rahul. Tagasitee on pimedas, näljas ja magades. Ei ole teepeal kohta, kus süüa. No ei ole. Ka meie eilne ootamiskoht, kust lootsin seda Gõrti saada, on juba ammuilma kinni. Lõpuks leiame ühe saiapoe, kus on väga head saiad, moosisaiad, ja väga hea tee (kuigi nad alguses ei saa mitte aru, mida ma tahan, kui teed nõuan, proovivad mulle miskit nesqwiki teed sisse joota, aga lõpuks ikkagi leebuvad ja toovad, mis ma tahan).

Teepeal kohtame veel kohealgavat budistliku festivali, aga selle vaatama jäämiseks oleme liiga väsinud.

Päeva lõpuks leian endas veel jõudu ja jaksu ronida merre. Kesköine loksumine India ookeani lainetes on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii kosutav.

Koht sama, mis 7. päeva lõpuks

 

This entry was posted in Travel. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s