8. Reisipäev

8. Reisipäev – Reede 17.02 – Äparduste päev

Päev ise algas ilusti. Kerge hommikueine hotellis ja nagu tellitud, oli meie tuuriauto kell pool 7 ukse taga. Üllatuseks oli see suur 10-kohaline buss. Juht mõnus ja muhe sell (nimi on kuskil paberites) hea ja ladusa jutuga.

Teel oli näha (esialgu ju alles pime ja päikesetõusuni aega veel) vähe. Kõige huvitavamad olid tellise (katusekivi) tehased. Kummipuudega köetavad, tuli hõõgus ahjudes – pikk rivi teisi, ja mis seal sees toimus, pole näha. Selliseid tehaseid oli ikka ridamisi päris mitu tükki.

Edasi läks valgemaks ja sai ka maastikku ja inimesi ja külasid kaeda. Esimene vaatamiskoht teel oli elevandikasvandus, algus privaatne farm, kus pakuti ka elevanditurjal sõitmist, pärastpoole elevantide turvakodu (orvukodu). Lubasime endile pooletunnise jalutuskäigu elevandiratsa. Ehee – kui tunne sisse tuli ja hobuse seljas sõitmine meenus, siis poludki nii hull. Kehahoid pea sama, mis ratsutades, tuginöörist, pole üldse vaja kinni hoida ja maailm paistab palju avaram, kui hobuse seljast. Kui ajajat venda ei oleks, sisi arvaks, et oledki asjamees. Kohalik poiss haaras mu video ja fotoka ja tegi kogu sellest ratsutamisest pilti ja videot. Näha oli, et ta tunneb pea kõiki maailma kaameraid, sest oskas ilusti neid kasutada (väike tip selle eest kindlasti).

Elevantide turvakodus hoitakse ja kasvatatakse elevante, kes mingil põhjusel vanemate poolt maha jäetud. KEs lõksu kukkunud, kes vigastatud, kellel vanemad viga saanud jne. Seal on nii neid, kes vabas looduses ilmselt ellu ei jääks kui ka neid, kes vabas looduses üleliia kurjaks läheks. Kokku oli neid seal pea sadakond (vist umbes 70). Pisikeste piimaga toitmine, seksuaalkirgedes ja kinniseotud isaste vaatamisest võiks pikalt rääkida. Neid oleks võinud veel ka kauem pildistada ja vaadata, aga bussijuht kiirustas meid taga – ja nagu selgus, targu. Pidime minema jõe äärde, et võtta sisse kohad – igal hommikul kell 10 tuuakse elevandid jõe äärde pesema ja hullama. Enamvähem sellel ajal on kohal siis ka kogu seal kandis paiknev turistide korpus.

Leidsime endilegi päris ette ritta kohad, saime tassi kohvi tellida ja ma lidsin kohapealt lausa grupi Eesti turiste (kuulisn eestikeelset juttu). Jõudsime vahetada mõned sõnad, tegu oli ilmselt grupiga, kes puhkab Sri Lankal, meie kohta arvasid nad, et selliseid hulle ümbermaailmareisijaid on nad juba mitut kohanud.

Elevantide suplus oli lõbus kaeda. Oleks võinud (väiksese tipi eest muidugi) minna neid ise pesema ja utsitama. Sain mõned videoklipid ja tuvastasin, et fotoka patarei tühi. Õnneks bussis varu🙂

Edasi sõitsime siis Dambula ja Sigiriya poole, kui meid tabas Kurunegala linnas, kesksel ristmikul ebameeldiv üllatus. Meie bussikese jahutussüsteem ütles üles. Ei mitte AC vaid bussi enda jahutus. Seisime õnnetu bussiga keset kireva liiklusega kitsast kohta, imetlesime kõikvõimlaiku liikluse sujuvust ja meie oma bussijuhi ähmis askeldust. Ta tõi muudku pudelitega vett ja jahutas sellega süsteeme, kuni miski poole tunni pärast sai bussile tagasi hääle sisse. Võisime teekonda jätkata. Oli enamvähem keskpäev.

Järgmineäpardus tabas meie bussi paarkümmend kilomeetrit edasi – sama lugu, aga hullemal kujul. Ootasime teeääres, vaatasime kookoseistandust, pildistasime mingeid ahvikesi kuni selgus väga kurb tõsiasi. Selle bussi parandamisele kulub natuke rohkem, kui plaanitud. Ok pole hullu – just ongi lõuna aeg, 50m jalutada on üks söögikoht, läheme sinna ja ootame siis tunnikese koos lõunaga.

Lõuna oli kohalik riis ja karri. Kuuma piima sai juurde (peale) juua. Oli mingi kohaliku farmi poeke. Väga mõnus. Prooson ka asja, mille nimi on Gyrt (hääldub nagu kõrt – saadud mugavdusena sõnast jogurt). Sellline tiheda jogurti moodi hapukas asi, peale valatakse mett või siirupit. Väga hea asi – soovitan kõigile.

Söömine ja sehkendamine aga kestis ja venis ootamiseks. Umbes tunni jooksul tuli juht ja teatas, et on sunnitud asendusauto järele tellima, tema masinal on tõsisem häda ja selle fiksimine võtab umbes 3 tundi. Ja et asendusauto on tunni aja jooksul kohal. Viimane venis lõpuks 2,5 tunniseks ootamiseks, tuju ja meeleolu kahanes võrdeliselt palavuse, kellaaja ja tüdimuse kasvuga.

Koht: Melsiripura Farm
07,64950N
80,51461E
36 kraadi varjus

Umbes 5 paiku tuli sisi lõpuks oodatud asendusauto. See oli väike sõiduauto, sees natuke naljaka olemisega väga püüdlik ja samas kohati saamatu sell. Tema siis "võttis meid üle" ja viis, kuna õhtu käes, Kandysse.

Uus juht oli palju vähema jutuga – põhjus väga abitu inglise keel. Ta küll seletas ja vastas meie küsimiste peale, aga sellist giidile omast isejutustamist praktiliselt ei olnud.

Teel Kandysse "nautisime" siis väga põnevat sõidustiili. Pidev katsetamine sõita mööda, möödasõidud ise ja meie hinnangul mõttetud ja üsna ohtlikud põiked. Ei tea, kas meie tülikate turistide kõrvaldamiseks otsustati enesetapja valida – selline kahtlus korraks tekkis.

Natukene Sri Lanka sõidustiilist ja kultuurist, seda saime siis kaks päeva korralikult maitsta. TUndub, et möödumine on kohustuslik, ja sellega tegeldakse kogu aega ja väga püüdlikult. Vaid siis, kui miki ei aita, tõmmatakse korraks vasakule tagasi (oma sõiduritta), st kui ikka keegi tuleb vastu ja see keegi on suur. Muidu eeldatakse, et üks auto mahub alati vahele ära. Mootorrattad, tuk-tukid, jalgrattad ja inimesed saavad ju kraavipervele alati ronida. Nii tundub, et kitsas tee on vahel 2 vahel 4 rajaline. Iga mödasõitu saada tuututamine, et sellest teaks möödasõidetav, võimalik vastutulija ja võimlaik taganttulija.

Eesõigusega liikluses (ristmikel) tundub, et korraga kehtib 5 liikluseeskirja. Eesõigus on paremalt lähenejal, eesõigus on vasakult lähenejal, eesõigus on suuremal (veoauto) ja väiksemal (tuk-tuk, mootorratas) ja eesõigus on eelkõige minul endal. Selle kõige juures on üllatav, et autod ei ole lömmis ja avariisid ei ole pea üldse. Tahtsingi selle kohta küsida, aga ei tihanud – egiptusest mäletan, et halvad teemad ei ole hea toon. Põhjuse selleteemaliseks vestluseks sain alles järgmisel päeval – nägime äsjatoimunud pauku. Tegelikult nägime hiljem ühte veel. Selgus et ongi avariisid vähe. Kogu oma närvilise ja trügiva sõidustiili juures hoiavad nad väga üksteist ja ei sõida ei otsa ega kokku.

Kandysse jõudsime õhtul juba pimedas ja meie üllatuseks tugevas paduvihmasajus. Kõrvaltänavad olid kui jõed, meie auto kui amfiibauto – oi mul oli hea meel, et me tuk-tukiga ei tulnud. Hotell, kuhu jõudsime oli piisavalt korralik, õhtusöök ootas meid juba, aga selgus, et lubatud "culture dance" on ammu ära olnud ja jääb meil nägemata. Aga hotellis oli telekas ja selles kanal, kust sai ka taliolümpiat vaadata – hea seegi. Internet oli majas olemas, aga sellel õhtul ei toiminud.

Päev läks ajalukku segase tundega ja sooviga: "loodame, et see on reisi kõige äpardunum päev".

Tehnilised andmed siis kahh:
Kandy – hotell Serene Garden
07,28538N
80,64402E
576m üle merepinna

This entry was posted in Travel. Bookmark the permalink.

8. Reisipäev on saanud ühe vastuse

  1. Riin ütles:

    Elevandipojad on nii nunnud. Sa oleks võinud ikka ju mõne orvust elevandipoju lapsendada ja koju tuua😉.
    Elevandid toovad ju õnne.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s