Külma ilma pildikene Hütilt

käisin jalutasin natsa mööda oma väljasid
jalutasin jõe ääres. Tagasiteel jäi PilleRiin (minu tütar)
miskiseid linde vaatama. Meie saapajälgede krudin külmal
lumel lakkas. Kõrvad, mis tahtsid küll natuke pea küljest
maha kukkuda,  tundsid ootamatut vaikust. Oli päikseline ja
selgelt külmavõetud, aga mõnus hetk vaadata põõsal
lendavaid ja vahepeal puhkavaid väikeseid linnukesi.
Ootamatult tekkinud vaikuses kostis imelik
heli. Keegi toimetas selge ja sihikindla häälega
künkamändide kallal. Kuulad ja kuulad heli, mida kuuled
vaid tänu vaikusele ja jääd otsima selle põhjustajat. Silm
sebib mööda männitüvesid, siis latvasid, siis peatub
pisikesel askeldajal. On see roherähn või kirjurähn. Aga ta
toimetab oma tõsist ja asjalikku toimetamist. Trotsides
külma.
Taban end mõttelt, et kui mina peaks seal
puuladvas olema ja oma külmavõetud ninaga puutüve toksima.
HEa et ei pea. JA hea et mul on võimalus vaadata ja kuulata
teda siin toksimas.
edasine rada tagasi kodu poole on hoopis teine.
Taas tunnen et pole siin üksi. Et keegi veel jagab minuga
selle imelise koha võlu, ilmast ja külmast sõltumatut
võlu.
Advertisements
Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

3 Responses to Külma ilma pildikene Hütilt

  1. Carmen ütles:

    Nii lahe ja mõnus tundub see kõik, justkui ise oleks seal ja kuulatamas seda rütmilist rütmi ……

  2. Jaak ütles:

    hea

  3. Pille-Riin ütles:

    Tuli välja, et rähn oli hallpea-rähn.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s