Külma ilma pildikene Hütilt

käisin jalutasin natsa mööda oma väljasid
jalutasin jõe ääres. Tagasiteel jäi PilleRiin (minu tütar)
miskiseid linde vaatama. Meie saapajälgede krudin külmal
lumel lakkas. Kõrvad, mis tahtsid küll natuke pea küljest
maha kukkuda,  tundsid ootamatut vaikust. Oli päikseline ja
selgelt külmavõetud, aga mõnus hetk vaadata põõsal
lendavaid ja vahepeal puhkavaid väikeseid linnukesi.
Ootamatult tekkinud vaikuses kostis imelik
heli. Keegi toimetas selge ja sihikindla häälega
künkamändide kallal. Kuulad ja kuulad heli, mida kuuled
vaid tänu vaikusele ja jääd otsima selle põhjustajat. Silm
sebib mööda männitüvesid, siis latvasid, siis peatub
pisikesel askeldajal. On see roherähn või kirjurähn. Aga ta
toimetab oma tõsist ja asjalikku toimetamist. Trotsides
külma.
Taban end mõttelt, et kui mina peaks seal
puuladvas olema ja oma külmavõetud ninaga puutüve toksima.
HEa et ei pea. JA hea et mul on võimalus vaadata ja kuulata
teda siin toksimas.
edasine rada tagasi kodu poole on hoopis teine.
Taas tunnen et pole siin üksi. Et keegi veel jagab minuga
selle imelise koha võlu, ilmast ja külmast sõltumatut
võlu.
This entry was posted in Määratlemata. Bookmark the permalink.

Külma ilma pildikene Hütilt on saanud 3 vastust

  1. Carmen ütles:

    Nii lahe ja mõnus tundub see kõik, justkui ise oleks seal ja kuulatamas seda rütmilist rütmi ……

  2. Jaak ütles:

    hea

  3. Pille-Riin ütles:

    Tuli välja, et rähn oli hallpea-rähn.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s